Bandiit

Proosa

Tõsi — su esimene poeg oli ehk liiga õrn tapatöö tegemiseks, kuid seda oleksid pidanud siiski vist otsustama mõned teised, ei mitte sina ega ta ise. Kui mobilisatsioonikäsk toodi, kahvatas poiss ja ütles, et ta ei lähe. Sinust polnud talle sel raskel hetkel tuge, kuigi sa ise olid käinud läbi sõjatulest. Jääb teadmata, kas ta su käsu oleks täitnud, aga sul poleks olnud siis vähemalt põhjust endale etteheidete tegemiseks.

Sinu poeg otsustas jääda koju, nagu poleks seaduse käsku saanudki. Ei, ta ei varjanud end koopas ega otsinud metsavendade seltsi. Ta võttis vikati selga ja läks heinamaale, niitis seal põõsaste vahel õhtuni. Teisel päeval riisus ta kuiva heina kokku, viskas lattu, ja seal pehmetel heintel magas ta oma lühikese elu viimased ööd. Kaugel kõmises maa, lõhkesid pommid ja põlesid külad — tema ei tahtnud sellest midagi teada. Mida ta ootas, mida lootis, millele mõtles või millest unistas — ta ei rääkinud seda, ja sina ei mõistnud seda pärida, kuigi te vikateid luisates seisite lähestikku. Ta ainukeseks nähtavaks mureks olid lilled, mis võisid närtsida suvekuumuses, kui neid küllaldaselt ei kasteta.

"Taat, ärge siis unustage lilli!" see oli viimane lause, mis sa tema huultelt kuulsid, kui üle niidetud heinamaa kodu poole tulema hakkasid. Mure lillede pärast ajaski vist teda sel saatuslikul päeval koju tulema, lillede pärast sattus ta püssikuuli ette, mis oli määratud metsavennale. Ehk peeti tedagi metsavennaks, teda, sinu hellahingelist poega, keda sa polnud õpetanud kärbestki tapma.

Oma esimest poega ei kandnud sa kirstus väravast välja, nagu olid aastate eest kandnud äia, keda sa ei tundnud ega kellest midagi ei teadnud. Sa viisid ta lihtsas saelaudadest kokkulöödud kastis aeda vanade õunapuude alla, aga sinnagi oli sul raske teda kanda. Küürus ja köökus astusid sa kasti kandes, su jalad käisid risti hullemini kui neil taatidel, keda sa omal ajal ruttasid aitama. Sind ei tulnud keegi aitama ega toetama. Pooljuhuslik kuul oli teinud su korraga bandiidi isaks, kellest kõik naabrid eemale tõmbusid. (lk 62-63)

Veera Saar, "Täitunud soov", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 41-46

Jumalast mahajäetud maa. Selle kohal tuprub suitsu. Ja suitsupilvede all jagatakse võimu. Bandiidid ja [[revolutsionäär99id. Revolutsionääridest võivad tulevikus veel bandiidid saada. Samal ajal kui bandiidid vaevalt revolutsionäärideks hakkavad.
- Andrei Kurkov, "Ukraina päevik. Ülestähendusi kriisikoldest", 21. jaanuar 2014. Tõlkinud Anu Wintschalek. Äripäev, 2014, lk 71

Lähima asustatud punktini oli mitu tundi sõita, ent Soome piir oli käeulatuses. Nii et väike linn elas omapäi, riigist ära lõigatud liistakuna. Bandiidid ajasid kõigile hirmu nahka, nad kihutasid tänavatel ringi, kraed üles tõstetud, ning neist jäid maha tühjaks tehtud rahakotid ja saatused. Mõned jõugud olid jaganud piirkonnad omavahel ära, aga linn oli väike ja neil läks kitsaks. Peale jäi Mogila, kes lõi risti ette trääsaks seatud sõrmedega ja võis mistahes suuruse korrutada nulliga, ning tema käsilaste krimpsus näod meenutasid kokkusurutud rusikat. Verd oli Mogila arvel nii palju, et vääna või särk välja, ning restorani, kus puhkasid konkurendid, laskis ta õhku, pannes sedamoodi punkti pikaleveninud arveteklaarimisele.
- Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, "Väike inimene", tlk Jüri Ojamaa, 2017, lk 5-6