Vikipeedia

Paavst

katoliku kiriku pea
 See artikkel räägib Rooma paavstist; teiste paavstide kohta vaata lehekülge Paavst (täpsustus)

Paavst (ka Rooma paavst; ladina keeles papa; kreeka keeles πάππας pappas 'isa') on katoliku kiriku piiskopipühitsusega pea ja Vatikani riigipea. Katoliiklased tunnistavad paavsti apostelliku suktsessiooni alusel apostel Peetruse järglasena. Alates 2013. aastast on paavst Franciscus.

Püha Aujärje vapp
Paavst Franciscus külastas Eestit 25. septembril 2018

Eestit on külastanud paavstid Johannes Paulus II aastal 1993 ja Franciscus aastal 2018[1].

Nimetus

muuda

Kreekakeelset sõna "pappas" ('isa') kasutati Lähis-Idas algselt abtide, piiskoppide ja patriarhide kohta. Rooma piiskoppi nimetatakse alates 5. sajandist paavstiks. Esimese Rooma piiskopina kasutas paavsti tiitlit Leo I Suur.

Eesti keelde on sõna "paavst" tulnud saksakeelsest sõnast Papst.

Tiitel

muuda

Varem on paavstid kasutanud ka tiitlit "Õhtumaa patriarh" (Patriarcha Occidentis), mille kandmisest Benedictus XVI 2006 loobus. Omistatud tiitel Pontifex Maximus ei kuulu paavsti ametlike tiitlite hulka.

  • Rooma piiskop (Episcopus Romanus) – paavst on Rooma piiskopkonna piiskop.
  • Kristuse vikaar (Vicarius Christi) – paavstil on õigus määrata ametisse piiskoppe.
  • apostlite vürsti järglane (Successor principis apostolorum) – paavst kui apostel Peetruse järglane
  • universaalkiriku suurim sillaehitaja (Summus Pontifex Ecclesiae Universalis) – paavst kui vanatestamentlik ülempreester.
  • Rooma kirikuprovintsi peapiiskop ja metropoliit (Archiepiscopus ac metropolitanus provinciae ecclesiasticae Romanae).
  • Itaalia priimas (Primatus Italiae) – Itaalia katoliku piiskoppide ülempiiskop
  • Vatikani Linnriigi Suverään (Princeps sui iuris civitatis Vaticanae)
  • Jumala teenrite teener (Servus Servorum Dei)

Ametisse asumine

muuda
  Pikemalt artiklis Konklaav
 
Viimased paavstid on valitud Vatikanis Sixtuse kabelis

Paavst valitakse tänapäeval ametisse konklaavil, mis koguneb pärast paavsti surma või tagasiastumist. Konklaavil on hääleõiguslikud kõik kardinalid, kes polnud paavsti surmapäeval vanemad kui 80. eluaastat. Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul pärast paavsti surma või tagasiastumist Vatikanis Sixtuse kabelis. Juhul kui kõik valimisõiguslikud kardinalid on Vatikani jõudnud, võib konklaav alata ka varem.

Valituks osutumisel peab kandidaat saama kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Uue nime võtmise järel teatab Vatikani paavstipalee palkonil kardinaldiakon-seenior aklamatsiooniga uuest paavstist, millega tänapäeval algab paavsti ametiaeg. Seejärel annab uus paavst oma õnnistuse. Hiljem toimub ametisse pühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi ja võib toimuda kroonimine. Keskajal algas paavsti ametiaeg tema kroonimisega.[2]

Paavsti volitused

muuda

Paavsti primaarsed volitused lähtuvad Jeesus Kristuse sõnumi tõlgendusest Peetrusele Matteuse evangeeliumist:[3]

„ Jeesus vastas talle: "Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas." “

Paavst omab autoriteeti ja piiskoplikku jurisdiktsiooni kõigi katoliku kiriku usklike ning koguduste üle.[4] Kui paavst sätestab otsuseid, dogmasid või õpetusi ex Cathedra, väljendavad need paavsti ilmeksimatust ja kuuluvad kogu katoliku kirikus täitmisele. Paavst määrab ametisse kuuria, katoliku kiriku ja Vatikani juhtivametnikke. Ta nimetab ametisse piiskoppe või kinnitab toomkapiitlite määratud piiskopid. Samuti kinnitab ta iga vaimuliku institutsiooni üldkapiitli otsused või määrab vajadusel ise ordujuhte.

Paavst on katoliku kiriku kanoonilise õiguse küsimustes ülemkohtunik ja lõplik kohtuinstants, mistõttu tema langetatud otsus kanoonilise õiguse vallas on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Paavst kinnitab oikumeenilise kirikukogu otsused. Tal on katoliku kirikus voli tõlgendada loomuõigust.

Ainult paavstil on voli rajada katoliiklikku ülikooli. Paavst suunab maailmas katoliiklikku misjonit. Paavstil on õigus lõplikult otsustada, kas teoloogiline õpetus on ketserlik või mitte. Paavstil on õigus otsustada, kas isik on väärt pühakuks kuulutatama või mitte. Paavstil on õigus jagada privileege igale kogudusele. Samuti on paavstil õigus jagada täielikke indulgentse. Paavstil on õigus rajada katoliiklikke piiskopkondi ja tunnustada uusi vaimulikke institutsioone. Paavstil on õigus kehtestada vaimulikkonnale ja ilmikutele kiriklikke makse.

Paavst on absoluutse monarhina Vatikani riigipea. Tema ametiaeg on tähtajatu ja mittepärilik. Paavst on riigipeana valitav monarh, kes valitakse ametisse konklaavil. Ta teostab Vatikanis seadusandlikku, täidesaatvat ja kohtuvõimu. Tema administratiivset tegevust märgib termin Püha Tool. Ta on Vatikani kaardiväeüksuste ülemjuhataja.

Paavsti matus

muuda

Paavsti tunnistab kanooniliselt surnuks camerlengo, kui ta on surnuks peetava paavsti juures vastust saamata kolm korda kutsunud paavsti ristinime, mitte paavstinime järgi. Paavstilt võetakse sõrmus ja see murtakse hiljem pooleks, tähistades sellega sümboolselt paavsti valitsemisaja lõppu. Samal ajal valmistatakse ette ametlik surmatunnistus. Paavsti surnukeha asetatakse tema erakabelisse ja järgmisel päeval viiakse see Püha Peetruse basiilikasse, kus rahval on võimalik temaga hüvasti jätta. Kirstu asetamisel pannakse paavstile selga liturgiarüü, rinnale mitra ja näole valge siidloor. Paavstile pannakse kirstu kaasa kotike mälestusmüntidega ja "Rogito". Pärast hingepalvet suletakse pühitsetud veega piserdatud kirst nelja pitseriga. Reekviemimissal on suletud kirst altari ees ja sellele asetatakse lahtine Piibel. Pärast reekviemimissat peetakse commendatio ja valedictio, mille järel viiakse kirst Rooma Peetri kirikusse. Alates reekviemimissast peetakse 9 päeva jooksul (novendiali) iga päev missasid, mida peavad prelaadid.[2]

Paavstluse ajalooline areng

muuda
 
Paavst Leo XIII rõhutas katoliku kiriku kaasatust kaasaegses ühiskonnas

Kristliku traditsiooni järgi oli esimene Rooma piiskop ja paavst apostel Peetrus. Piiskop Clemens I manitses 95 paiku Korintose kogudust, kuid piiskop Victor I taotles 2. sajandi lõpus vaidluses ülestõusmispühade arvestuse üle Rooma koguduse juhtivat positsiooni teiste kristlike koguduste seas. 2. ja 3. sajandil toimusid Roomas suured kristlaste tagakiusamised.

Piiskop Miltiadese ajal 313 tunnustati Rooma riigis kristlust ja Damasus I ajal 380 sai kristlus Rooma riigi riigiusuks. Rooma riigi lagunemisega ja Lääne-Rooma riigi hääbumisega omandasid paavstid üha enam poliitilist võimu. Paavst Gelasius I selgitas paavstivõimu tähtsust kahe mõõga teooriaga 5. sajandi lõpus, milles üks mõõk sümboliseerib keisri ilmalikku ja teine paavsti vaimulikku võimu. Paavst Gregorius I omandas territoriaalvaldused, millest kujunes 8. sajandil Frangi riiki valitsevate Karolingide abiga Kesk-Itaalias Kirikuriik. Paavstide poliitiline võim vähenes järgmiste sajandite jooksul ja Kirikuriigis muutusid mõjuvõimsateks kohalikud vürstid.

Kaitseks kohalike vürstide vastu kutsus paavst Johannes XII Rooma Saksa kuninga Otto I, kelle ta 962 Saksa-Rooma keisriks kroonis. Järgmisi sajandeid ilmestasid paavstide ja Saksa-Rooma keisrite vahelised tülid (investituuritüli). Saksa-Rooma keiser Heinrich III määras 11. sajandi keskel ametisse mitu paavsti. Paavstlust mõjutasid oluliselt Gregorius VII ja tema eelkäijate reformid 11. sajandil. Paavstluse poliitiliseks kõrgajaks peavad ajaloolased 13. sajandit, mil valitsesid Innocentius III, Gregorius IX ja Innocentius IV. Bonifatius VIII pidas paavstivõimu isegi kõrgemaks ilmalikust võimust, kuid sattus vastuollu Prantsusmaa kuningaga. 1309 asus paavst Clemens V Roomast Prantsusmaa kuninga mõjusfääri Avignoni, millele järgnes Avignoni vangipõlv 14. sajandil.

Avignoni vangipõlve järel puhkes Suur skisma, kui Roomas ja Avignonis asusid ametisse paavstid, kes teineteist ekskommunitseerisid ning lõpuks määras Pisa kirikukogu 1409 ametisse ka kolmanda paavsti. Kuid 1417. aastal lõpetas Konstanzi kirikukogu skisma ja seadis paavstiks Martinus V. 15. sajandist 16. sajandi keskpaigani valitsesid nn. renessansspaavstid, kelle ajal kujunes Rooma oluliseks kultuurikeskuseks. Samal ajal tugevdasid paavstid oma positsiooni kontsiliarismiliikumise vastu, kindlustades paavstivõimu ülimuslikkuse kontsiliarismi üle. Leo X ajal puhkes 1517 reformatsioon, mille järel kaotas katoliiklus Euroopast umbes poole senistest aladest. Trento kirikukoguga alanud vastureformatsioon tõi katoliku kiriku rüppe tagasi küll Poola, Prantsusmaa ja mitmed Saksamaa alad, kuid katoliikluse taaskehtestamine kogu Euroopas kukkus lõplikult läbi Kolmekümneaastases sõjas.

Prantsuse revolutsiooni puhkedes hõivasid revolutsioonilised väed Rooma ja paavst Pius VI vangistati. Napoleon I sõlmis esialgu paavstiga konkordaadi, kuid seejärel kaotas Paavstiriigi ning liitis selle Itaalia kuningriigiga. Pärast Viini kongressi 1815 sai paavst oma riigi vähendatul kujul tagasi, kuid 1870. aastal liideti see lõplikult Itaaliaga. Paavst Pius IX kuulutas protestiks ilmalikust võimust ilma jätmise eest end Vatikani vangiks ning paavsti suhted Itaalia ilmalike võimudega olid seetõttu häiritud kuni 1929. aastani, mil Benito Mussoliniga sõlmitud Lateraani lepete kohaselt sai Vatikanist suveräänne riik.

Paavst Leo XIII tõdes entsüklikas "Rerum novarum" 1891 katoliku kiriku tähtsust kaasaegses ühiskonnas. Pius XI ja Pius XII toonitasid katoliku kiriku suuremat avatust ühiskonnaga, kuid katoliku kiriku kaasamises kaasaegsesse ühiskonda kujunes murranguliseks Johannes XXIII kokku kutsutud Vatikani II kirikukogu. Kirikukogu otsuseid viisid ellu paavstid Paulus VI, Johannes Paulus II ja Benedictus XVI. Paavst on tänapäeval maailmas arvestatav arvamusliider.

Paavstide seosed Eestiga

muuda
 
Johannes Paulus II oli esimene paavst, kes külastas Eestit

Esimene paavst, kes külastas Eestit, oli Johannes Paulus II 10. septembril 1993, kelle ajal taastati Eesti Apostellik Administratuur. Esimese paavstina mainis eestlasi oma bullades paavst Aleksander III. Paavst Innocentius III saatis 5. oktoobril 1199 Saksimaa ja Vestfaali kristlastele bulla, millega kaasnes Liivimaa misjoneerimine. 13. sajandil kutsusid paavstid tihti kristlasi üles nii rahumeelsele kui ka vägivaldsele misjonile (ristisõjad) Liivimaal, et levitada katoliiklust Venemaale.

Keskajal taunisid paavstid Saksa ordut, mis rõhus Liivimaal vastristituid. Paavstid määrasid ise või kinnitasid toomkapiitlite valitud Liivimaa piiskopid. Paavst Martinus V lubas Tallinna rajada linnakooli. Keskajast on Tallinna linnaarhiivis hoiul 3 originaalset paavsti bullat.

Pius XI tunnustas Eesti apostelliku administratuuri rajamist ja määras 1936. aastal esimeseks katoliku piiskopiks Eestis pärast reformatsiooni Eduard Profittlichi.

25. septembril 2018 külastas Tallinna paavst Franciscus[1].

Statistika

muuda

Paavstide loendit revideeriti viimati 1961. Loendis kajastuva traditsiooni järgi siiani valitsenud paavstina (algselt Rooma piiskopina) 266 isikut. Varasemates loendites on ka mõnda vastupaavsti tunnustatud paavstina.

  • 82 paavsti on kuulutatud pühakuks.
  • 35 paavsti on tunnistatud märtriteks.
  • 9 paavsti on kuulutatud õndsaks.

Kõige pikemad valitsemisajad

Apostel Peetrus oli traditsiooni järgi Rooma piiskop 25 aastat, kuid mõned kirikuloolased peavad tema ametiaja alguseks ka nelipühade sündmust 30. aasta paiku Jeruusalemmas, mis teeb tema võimalikuks ametiajaks 37 aastat.

Kõige lühemad valitsemisajad

Kõige vanemana surnud paavstid

Traditsiooni järgi oli Agatho surres rohkem kui 100 aastat vana ja Gregorius IX umbes 96-aastane, kuid nende täpne vanus pole teada.

Kõige nooremana surnud paavstid

Teadaolevalt vanimana valitud paavst

  • Agatho oli oma valimishetkel umbes 100-aastane, kuid tema täpne vanus pole teada.

Teadaolevalt noorimana valitud paavst

Mõned kroonikud on maininud, et Benedictus IX sai paavstiks 10-aastaselt, kuid kaasaegsed ajaloolased ei pea nende väiteid usaldusväärseks.

Kõige kauem valitud paavst

Kõige sagedasemad paavstinimed

  • Johannes – 21 korda
  • Gregorius – 16 korda
  • Benedictus – 15 korda (Benedictus X oli vastupaavst)

Ainus paavst, kes valitses mitu korda

  • Benedictus IX

Kardinalina enim paavstivalimistel osalenud hilisem paavst

Viimane mittekardinal, kes valiti paavstiks

Paavstide päritolu

Viimane paavst, kes suri märtrina

Viimane paavst, kes on kuulutatud pühakuks

Viimane mõrvatud paavst

Mitme hilisema paavsti surma osas on samuti kahtlustatud tapmist, kuid kindlad tõendid selle kohta puuduvad ja allikakriitiliselt on selliseid väiteid peetud tavaliselt kriitikaks paavstide suhtes.

Viimane paavst, kes oli ilmikuna abielus

Viimane paavst, kel oli lapsi

Leo XII võimaliku lapse kohta pole usaldusväärseid allikaid.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 Paavst Eestis (vaadatud 20.08.2018)
  2. ↑ 2,0 2,1 Apostellik konstitutsioon "Universi Domini Gregis". 22. veebruar 1996
  3. ↑ Mt 16:17-19
  4. ↑ Konstitutsioon "Pastor Aeternus" 18. juuli 1870.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Paavst&oldid=6644301"